Iseolemise rõõm

Nii lihtne on ära unustada iseolemine. Nii kerge on kaotada end kohustustesse. Neid, kellele end jagame, on palju. Partner, lapsed, kodu, töö... Nii võib juhtuda, et end päris ära jagame ja tiksume päevast päeva automaatselt igapäeva kohustusi täites.

Olen viie lapse ema. Seda on tõesti palju! Minu äratajad on lapsed, ma käin wc-s lastega, kui abikaasat õhtul kodus pole võib juhtuda, et ma dušši alla ei saa, meie mustapesukast pole kunagi tühi, kui ma koristan, siis pole meie maja kunagi korras.
Ma olen viimase nelja aasta jooksul 2 korda rase olnud, 2 korda sünnitanud, 2 korda imetanud, 2 aastat magamata olnud. Väga lihtne on end kõige selle sisse ära kaotada. Mäletan, kui läksin kord ujuma, kui viies laps oli 2kuune. Istusin autosse ja alles kümne minuti pärast jõudsin ma endasse. See olengi mina!

See pole sugugi erakordne lugu, mida juhtub viielapseemadel. See pole midagi šokeerivat. Nii kurb, kui see ka pole, juhtub seda sageli. Me kaotame end kohustustesse ja andmisesse ega küsi, mida minu süda vajab? Meie südamed närtsivad. Ja koos meie südamega närtsime ise. Kriipiv igatsus aga jääb.

Ka mina lasin oma südamel sulguda. Igatsesin armastust, kuid matsin end kohustuste alla. Minu samm muutus raskeks. Mul olid ootused kõrged enda suhtes, tundsin sisemist survet olla tubli. Pidin kõike jõudma, kui ei jõudnud, heitsin endale ette. Heitsin endale ette, et ma polnud õnnelik, kuigi mul oli kõik olemas. Heitsin endale ette, et ma pole nii tubli kui teised. Kustusin, hääbusin, närbusin. Muutusin kangeks, puiseks, närtsisin ära. Kuskil sisemuses igatsesin õnne, aga ei peatunud hetkekski, et küsida endalt: mida ma õnneks vajan?

Õnn algab meist endist. Nii lihtne ja keeruline see ongi. Õnne kodu on meie südames. Õnn algab väikestest asjadest. Vaadake, kuidas lapsed rõõmustavad esimese kevadlille üle. Õnn saab meie südamesse tulla, kui me võtame aega. Kui me tunneme mõnu. Kui meie tegevused pole kohustused vaid võimalused. Kui mattun kohustuste, ootuste alla, siis muru niitmine on suur kohustus. Tegelikult on see võimalus oma mõtetega üksi olla. Me ei pea end piitsutama olema tublimad, jõudma rohkem, jõudma kiiremini... me saame võtta aega nautimiseks, jälgimiseks, tunnetamiseks.
Kui me ei suuda oma vajadusi väljendada, veelgi enam! kui me ei julge neid tunnistada, siis vajumegi vastutuskoorma all kängu. Kui võtame aega enda kuulamiseks, siis jõuame ka rõõmuni.