Julgus olla Naine

Vägevat naistepäeva! Enne alljärgnevat postituse lugemist ole teadlik, et see pole ilus ega pügatud ning selle sisu võib sinus tekitada mingeid tundeid. Tunded on ok. Need on meie siserännakute verstapostid. Jälgi huviga oma tundeid. Nii saad enda kohta midagi teada. Ole teadlik, et alljärgnev postitus võib kujutluspilti, mis Sul minust on, lõhkuda.

Mõtisklesin täna hommikul teki all, millest või mida ma tahan naistele anda. Mis on IG või FB mõte, milleks “Aeg maha” üritused? Ma tahan, et kõik naised tunneksid ära ja leiaksid kontakti oma väega. Oma sisemise jumalannaga. Et nad teaksid, tunneksid ja tajuksid kui kõikvõimsad loojad nad on. Ma tahan rääkida asjadest, mis naisi puudutab.

Kas mul on mune kirjutada ja rääkida päris alasti ja ausalt? Võtta ennast kõigi ees alasti. Olla avalikult eksinud, hirmul, katkine… Jah, mul on mune kõvasti! Mul on lausa munasarjade jagu mune! Ma tahan rääkida päris asjadest. Päris naiseks olemisest. Päris otsimistest, päris hirmudest. Tahan rääkida kõigest, mis naiseks olemise juurde kuulub. Tahan rääkida higist, häbist, verest, vulvast, valust, hirmudest, üksindusest, seksist, ekstaasist, otsimistest… Ma tahan rääkida kõigest! Kõigest, mida ma ise kogen ja mis puudutab kindlasti paljusi naisi. Ma tahan tagasi saada oma väge. Ja ma tean, et see janunemine on paljudel naistel.

Ma olen mõelnud, millal ma oma väge kogenud olen. Sünnitades. (See ei tähenda, et naised peavad sünnitama ja see määrab naiseks olemise. See on lihtsalt koht, kus ma kogesin seda.) Täpsemalt oma neljanda ja viienda lapse sünnitamisega kodus (jällegi: kodusünnitus ei ole mingi kastike, kuhu naiseks olemiseks on vaja linnuke teha. Ka kolmas laps sündis mul kodus, kuid seda ürgset kogemust polnud). Olin siis täielikus kontaktis endaga. Ärkvel iga rakuga. Kohal, pulsseeriv…tohutult võimas ja ürgne. Ma higistasin, ilastasin, karjusin, hingasin, mörisesin, tundsin ja tunnetasin. Teadsin täpselt (minu keha teadis), et lapsel on suur pea ja sünnitasin ta pea õnnesärgis. Ma astusin vastu surmahirmule ja nüüd kardan ma surma… Ma tahan seda powerit tagasi! Ma võtsin kohe tagasi kõik maskid, katted ja astusin endast kaugele, et kaitsta end…sest nii on korralikule naisele ette nähtud…sest nii on kõigil teistel mugav ja nii saad sa armastust ja nii oled sa ühiskonna aksepteeritav liige plä-plä-plä

Tegin täna hommikul arvuti lahti ja kirjutasin pool sellest postitusest. Midagi, mida meie kodus mina ei tee ju. Sest meil on rütm ja waldorf ja muu. Mul on kodus kasvamas 3 tulevast meest ja kaks tulevast naist. Kelle pärast ma seda teen? Mis ma tahan, et neile tulevik tooks? Ma tahan, et nad oleksid õnnelikud. Et nende tegevusi kannaks armastus. Et nad oleksid kontaktis endaga. Ma tahan, et mu tütred oleksid kartmatud. Et nad ei kardaks valu, pisaraid, haavatavust, raskusi, verd, higi . Et nad võtaksid kõik vastu. Et nad võtaksid vastu oma tõelise olemuse ja põrutaksid maailma täie rauaga. Waldorf või ei…

Mul on mõned üksikud mehed, kes minu kontot jälgivad. Ma olen mõelnud, et see peaks olema naistele ja ma kirjutan naistele ja teen naistele ja minu missioon on naised. Mis on absoluutselt õige tunne. Va osa, kus siia pole meestele asja. Väga on. Need mõtted tekitavad meestes kindlasti tundeid ja see on super. Võimalus vaadata endasse. Kuidas ma suhtun naistesse. Mis teeb mulle ebamugavust. Mis ärritab mind. Üks tõeliselt oma olemuse kontakti otsiv või juba leidnud naine, kes elab kooskõlas endaga, universumiga, emakese maaga on tõeliseks väljakutseks oma mehele. Ja seal on areng! Vastastikune areng. Areng, mis sunnib takka. Areng, mis lähendab, ühendab, liidab täiesti uuel kosmilisel tasemel. Ma tean seda. Ma näen seda. Ma TUNNEN seda. Ma olen piiritult tänulik oma mehe sügavale armastusele ja usaldusele. Ilma selleta poleks ta järgnenud mulle ja minu intuitsioonile, minu pöörasustele, mis on meid siia juhtinud. Meil poleks sellist pöörast, müstilist, huvitavat teed. Temas on alati armastust hoida, püüda, toetada. Kas ma oleks saanud seda ka üksi teha? Muidugi! Aga selles puuduks paarisuhte dimensioon, milles nii mõnigi nurk ja valukoht teravalt välja tuleb. Ma poleks saanud ilma temata avastada seksuaalsuse müstilist maailma, milles ma praegu hämmeldunult ringi vaatan.

Ma olen mõelnud, et kaua ma seda kontot pean? Varsti olen vana…. Kas viitsivad naised seda lugeda. Just! Kui ma olen klanitud ja orienteerin end teiste järgi, siis ei viitsigi. Sest see pole päris. Ma olen alasti, higistav, veritsev, vägev, nuttev, ekstaasi tundev, kartmatu, piiritu, tundlik, õrn jne jne Naine. Oma elupäevade lõpuni. Ja sinnani ongi mul kirjutada. Sest kohale jõuame alles lõpus.