Naine, miks sa kirjutad?

 Vaatasin eile Hannah Gadsby komöödia etteastet "Nanette". Need, kes on seda näinud tõuseksid püsti ja aplodeeriksid tunnustavalt. Kes pole näinud, läheksid seda kohe vaatama. Rohkem polekski vaja kirjutada... Aga siiski on! 
Olgu alustuseks öeldud ära, et tegemist on küll komöödiaga, aga asi on naljast kaugel. Kindlasti on asi naljast kaugel autori jaoks. Naise jaoks, kes ei mahu ühtegi kasti, kes ei sobitu siia ellu kuhugi. Ka "omade" hulka mitte. Aga mina läheks kaugemale: asi on tegelikult naljast kaugel kõigi naiste jaoks.
Ma tulen kodust, kus naisel on oma kindel koht. See pole suurem asi koht, sest ka seda kohta täidaks mees paremini. Ma kasvasin ühiskonnas, kus naistel olid hormoonid, päevad, tujud. Ma õppisin väga noorelt, et meestele peab meeldima. Siis on nad rahul, kui sa mahud nende ettenähtud kastikesse. Siis oled sa selle ühiskonna aktsepteeritud liige. Kõike, mis ma selga endale panin, kuidas ma juukseid kandsin, mis ma oma kehaga tegin - meestel oli õigust seda kommenteerida, selle üle kohut mõista. Sageli tehti seda nii nagu poleks mind ruumiski. Võiks ju arvata, et küpsemaks muutudes tekib meestel ka lugupidamine minu kui ikkagi viie lapse ema ja küllaltki märkimisväärselt elus saavutanud naise vastu. Ei! Valge Heteromehe arvamus on siiski tähtsam! Ükskõik, mis teemal! Isegi naiseks olemise teemal, isegi sünnitamise teemal! Ma olen töötanud aastaid kohas, kus mees sai sama tööd tehes minust poole rohkem palka. Põhjus oli selles, et ta oli mees! Absurd eks? Sest, kui mees töölt ära läheb, siis issand, kust me uue leiame! Ma olen kogenud rohkem kui ühe korra, kus olen restoranis parema teeninduse osaliseks saanud, sest mul on lauas Valge Heteromees. Olen kogenud ka, kus minuga samas lauas Valge Heteromees saab parema teeninduse osaliseks kui mina.
Kõige jaburam on see, et ma tundsin, et see on OK. Et ma olengi vähemat väärt kui mu mees. Ma olen neid asju omaks võtnud alles nüüd. Ma arvan, et on väga palju naisi, kes elavad eituses. Mul on ju kõik hästi! See pole minu probleem! Sest nii mugav on, kui see pole minu probleem. Aga kas on ok, et see on sinu sõbranna jaoks probleem? Või naabrinaise? Või üldse mõne naise?
Kõige jaburam on see, et väga, väga! intelligentsed naised vabandavad meeste šovinistlikku käitumist välja! Uskumatu! Mäletate filmi "Võta või jäta"? Üks üksikema ütles pärast seda filmi:" No nii vapper mees ikka!" Kui mees saab lapsele sukapüksid jalga on ta kangelane. Kui mees lastega loomaaeda läheb, siis on ta superisa. Mina vehin 24/7 lastega ja on ju tore, kui ma 2 tundi nädalas vaba aega saan ja nad loomaaeda lähevad... Kas te olete tähele pannud, mida üks naine peab suutma?! Kas on tehtud mõni film üksikemadest ja kui raske neil on? Naised, kes ei saa titega seinu värvima minna, sest nad töötavad kontoris ja peavad oma pisipõnni sõime viima. Naised, kes saavad vähem palka, sest nad on naised! 
Ja mind on kaua aega vaevanud, miks naised üksteise vastu nii vaenulikud on. Öeldakse, et naise suurim vaenlane on teine naine. Miks me mõistame teist naist hukka mitte ei proovi teda mõista, toetada, aidata? Kas võib olla, et meis kuskil on hirm, et äkki mu mees jätab mind selle naise pärast maha, kui ma ütlen, et näed, kui ilus ta on? Või olen ma ise nii ebakindel ja häbi täis, et pean end teise arvel upitama? Või kaotan ma sära, kui teine naine särab? 
Ma pole meestevihkaja. Küll olen ma inimeste-armastaja. Ma usun siiralt, et me kõik oleme ühtemoodi väärtuslikud ja tähtsad. Et me kõik oleme ilusad. Ma vaidlen siinkohal H. Gadsbyle vastu: mehed ja naised on erinevad. Nagu kõik inimesed on erinevad. Ja seda erinevust ei tohiks maha suruda. Seda erinevust ja erilisust peaks toetama. Seepärast on mulle meheks ja naiseks olemise teema (ehk mees-ja naisenergia teema) nii oluline. Aastaid püüdsin ma võistelda ja võidelda. Olla rohkem mees, olla meeste poolt aktsepteeritud. Oma naiselikkust ja naiseks olemist mitte vastu võtta, samas püüda olla ilus ja hea naine, kes ikka sobitub. Aastaid põletasin ma ennast püüdes olla keegi, kes ma pole. Nüüd, kui saan kevadel 40, hakkan ma alles endalt küsima: kes ma olen? Alles nüüd võtan ma oma "kiiksud" omaks ja need teevad mind eriliseks ja on tegelikult minu superpower! 
Just selle pärast ma hakkasingi kirjutama! Et naised võtaksid end vastu. Et me toetaksime üksteist. Et me poleks imelikud kuskil üksinduses, vaid oleksime erilised koos. Need on minu kogemused, minu lood. Ja samas on nad nii paljude teiste naiste kogemused ja lood. Kui ma hakkasin kirjutama, tekitas see paljudes meestes ebamugavust. Mis te, mehed, kardate? Tahan rõhutada: ma kirjutan NAISTELE. Ja ma kirjutan ka oma mehele. Et ta mõistaks paremini, et ta märkaks. Sest meil kasvavad kodus tuleviku mehed ja naised. Ja vaba naise kõrval saab elada vaba mees. Ehk see on koostöö, kooskasvamine.  Minu (ja ma võin julgelt öelda MEIE) peateemaks on nais- ja meesenergias elamine ja üksteise rollide toetamine. See saab toimuda AINULT vastastikkusel sügaval lugupidamisel ja täielikul võrdsusel.